Deuteronoomia (5 Moosese raamat) 1

¹Need on sõnad, mis Mooses rääkis kogu Iisraelile kõrbes teisel pool Jordanit, lagendikul Suufi kohal, Paarani, Tofeli, Laabani, Haseroti ja Dii-Saahabi vahel -

²üksteist päevateekonda on Hoorebilt Kaades-Barneani mööda Seiri mäestiku teed.

³Ja neljakümnendal aastal, üheteistkümnenda kuu esimesel päeval rääkis Mooses Iisraeli lastele kõik, mis Issand teda oli käskinud neile rääkida,

⁴pärast seda kui ta oli löönud Siihonit, emorlaste kuningat, kes elas Hesbonis, ja Oogi, Baasani kuningat, kes elas Astarotis Edreis.

⁵Teisel pool Jordanit, Moabimaal, alustas Mooses seda Seaduse seletust, öeldes:

⁶'Issand, meie Jumal, rääkis meiega Hoorebil, öeldes: Küllalt kaua olete viibinud selle mäe juures.

⁷Pöörduge ja minge teele; minge emorlaste mäestikku ja kõigi nende naabrite juurde lagendikul, mäestikus ja madalikul, Lõunamaal ja mererannas, kaananlaste maale ja Liibanoni, kuni suure jõeni, Frati jõeni.

⁸Vaata, mina annan selle maa teile ette: minge ja pärige maa, mille Issand on vandega tõotanud anda teie vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, neile ja nende järglastele pärast neid!

⁹Ja mina rääkisin teiega sel ajal, öeldes: 'Ei jaksa mina üksi teid kanda.

¹⁰Issand, teie Jumal, on teinud teid paljuks, ja vaata, teid on tänapäeval nõnda palju nagu taevatähti.

¹¹Issand, teie vanemate Jumal, tehku teid veel tuhat korda rohkemaks, kui teid on, ja õnnistagu teid nõnda, nagu ta teile on rääkinud!

¹²Kuidas ma siis jaksaksin üksinda kanda vaeva ja koormat teie pärast ja teie riidu?

¹³Tooge endile suguharude kaupa tarku ja mõistlikke ning tuntud mehi, et saaksin nad panna teile peameesteks.'

¹⁴Ja te vastasite mulle ning ütlesite: 'See on hea, mida sa oled käskinud teha!'

¹⁵Siis ma võtsin teie suguharudest peamehi, tarku ja tuntud mehi, ja panin nad teile peameesteks, tuhande-, saja-, viiekümne- ja kümnepealikuiks ja ülevaatajaiks teie suguharudele.

¹⁶Ja ma käskisin tol korral teie kohtumõistjaid, öeldes: Kuulake järele oma vendade vahel ja mõistke neile õigust venna ja venna vahel, või tema ja võõra vahel, kes ta juures on.

¹⁷Te ei tohi kohtus olla erapoolikud, te peate kuulama niihästi väikest kui suurt; ärge kartke kedagi, sest kohus on Jumala päralt! Aga asi, mis teile on raske, tooge minu ette, et ma seda kuulaksin!

¹⁸Nõnda ma andsin teile tol korral käsu kõige selle kohta, mida te pidite tegema.

¹⁹Ja me läksime teele Hoorebilt ning rändasime läbi kogu selle suure ja koleda kõrbe, mida te olete näinud, emorlaste mäestikuteed mööda, nagu Issand, meie Jumal, meid oli käskinud, ja me tulime Kaades-Barneasse.

²⁰Ja ma ütlesin teile: Te olete tulnud emorlaste mäestikuni, mille Issand, meie Jumal, meile annab.

²¹Vaata, Issand, su Jumal, annab maa sulle ette: mine võta see enesele, nagu Issand, su vanemate Jumal, sulle on öelnud. Ära karda ega kohku!

²²Siis te tulite kõik mu juurde ja ütlesite: 'Läkitagem oma ees mehi, et nad meile maad kuulaksid ja tooksid sõna tee kohta, mida mööda peaksime minema, ja linnade kohta, kuhu peaksime jõudma!'

²³See kõne oli mu silmis hea ja ma võtsin teie hulgast kaksteist meest, igast suguharust ühe,

²⁴ja need võtsid suuna ning läksid üles sinna mäestikku, jõudsid Kobaraorgu ja uurisid seda.

²⁵Ja nad võtsid kaasa maa vilju ja tõid alla meie juurde ning ütlesid: 'See on hea maa, mille Issand, meie Jumal, meile annab.'

²⁶Aga te ei tahtnud sinna minna ja tõrkusite Issanda, oma Jumala käsu vastu.

²⁷Te nurisesite oma telkides ja ütlesite: 'Sellepärast et Issand meid vihkab, on ta meid toonud Egiptusemaalt, et anda meid emorlaste kätte hävitamiseks.

²⁸Kuhu me läheme? Meie vennad on teinud meie südamed araks, öeldes: Rahvas on meist suurem ja arvukam, linnad on suured ja taevani kindlustatud; ja me nägime seal ka anaklasi.'

²⁹Siis ma ütlesin teile: Ärge heituge ja ärge kartke neid!

³⁰Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest, nõnda nagu ta teie silme ees tegi teie heaks Egiptuses

³¹ja kõrbes, nagu sa ise oled näinud, kuidas Issand, sinu Jumal, sind kandis nagu mees, kes kannab oma poega, kogu teekonnal, mida te olete käinud, kuni te jõudsite siia paika.

³²Aga sellest hoolimata ei ole te uskunud Issandasse, oma Jumalasse,

³³kes käis teekonnal teie ees, otsimas teile leeripaika: öösel tules näitamas teile teed, mida te pidite käima, ja päeval pilves.

³⁴Kui Issand kuulis teie valju kõnet, siis ta vihastus ja vandus, öeldes:

³⁵'Tõesti, ükski neist meestest sellest pahast sugupõlvest ei saa näha seda head maad, mille ma vandega olen tõotanud anda teie vanemaile,

³⁶peale Kaalebi, Jefunne poja: tema näeb seda ja temale ja tema lastele ma annan selle maa, millel ta on astunud, sellepärast et ta kõiges on järgnenud Issandale!'

³⁷Ka minu peale vihastus Issand teie pärast, öeldes: 'Sinagi ei pääse sinna.

³⁸Joosua, Nuuni poeg, kes teenib sind, jõuab sinna; kinnita teda, sest tema peab selle jaotama pärisosaks Iisraelile.

³⁹Ja teie lapsed, keda te ütlete saavat röövsaagiks, teie pojad, kes täna veel ei mõista head ja kurja, jõuavad sinna; neile ma annan maa ja nemad pärivad selle.

⁴⁰Teie aga pöörduge ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!'

⁴¹Siis te vastasite ja ütlesite mulle: 'Me oleme Issanda vastu pattu teinud! Me tahame minna ja sõdida, nõnda nagu Issand, meie Jumal, meid on käskinud.' Ja te panite igaüks oma sõjariistad vööle ning olite valmis minema mäestikku.

⁴²Aga Issand ütles mulle: 'Ütle neile: Ärge minge ja ärge sõdige, sest mina ei ole teie keskel - et teid ei löödaks maha teie vaenlase ees!'

⁴³Ja ma rääkisin teile, aga te ei kuulanud, vaid tõrkusite Issanda käsu vastu ja olite ülemeelikud ning läksite mäestikku.

⁴⁴Aga emorlased, kes elasid seal mäestikus, tulid välja teie vastu ja ajasid teid taga mesilaste kombel ning hajutasid teid Seiris kuni Hormani.

⁴⁵Siis te pöördusite tagasi ja nutsite Issanda ees. Aga Issand ei kuulanud teie häält ega pannud teid tähele.

⁴⁶Ja te jäite Kaadesisse selleks pikaks ajaks, mis te seal viibisite.