Kiriklased 1

¹Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnad.

²'Tühisuste tühisus,' ütleb Koguja, 'tühisuste tühisus, kõik on tühine!'

³Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all?

⁴Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti.

⁵Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb.

⁶Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub Tuul ja alustab taas oma ringkäiku.

⁷Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha.

⁸Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.

⁹Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all.

¹⁰Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid.

¹¹Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.

¹²Mina, Koguja, olin Iisraeli kuningas Jeruusalemmas.

¹³Ma pühendasin oma südame teadlikult otsima ja uurima kõike, mis taeva all sünnib: see on õnnetu ülesanne, mille Jumal on andnud inimlastele nende vaevamiseks.

¹⁴Ma nägin igasugu tegusid, mis päikese all tehakse, ja vaata, see kõik on tühi töö ja vaimunärimine.

¹⁵Kõverat ei saa teha sirgeks ega loendada seda, mida pole.

¹⁶Ma mõtlesin oma südames ja ütlesin: Mina, vaata, olen hankinud suure tarkuse ja olen ületanud kõik need, kes enne mind on valitsenud Jeruusalemma üle, ja mu süda on näinud palju tarkust ja teadmisi.

¹⁷Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine.

¹⁸Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.