Kiriklased 6

¹On üks õnnetus, mida ma nägin päikese all, ja see lasub raskesti inimeste peal:

²Jumal annab mehele rikkust ja vara ja au, nõnda et ta hingel ei puudu midagi kõigest sellest, mida ta himustab, ometi ei luba Jumal teda ennast seda nautida, vaid seda naudib keegi võõras. See on tühi töö ja tõsine kannatus!

³Kuigi mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, nõnda et ta aastate päevi oleks rohkesti, aga ta hing ei oskaks oma hüvest rahuldust tunda, siis ma ütleksin, et nurisünnitis on õnnelikum kui tema.

⁴Sest see tuleb olematusest ja läheb pimedusse, ja pimedus peidab ta nime.

⁵Ta pole päikest näinud ega tundnud, ja temale ei saa osaks isegi mitte matust - ometi on tal rohkem rahu kui tollel.

⁶Isegi kui ta elaks kaks korda tuhat aastat, head ta siiski ei näe - jah, eks kõik lähe ühte paika!

⁷Kogu inimese vaev on ta oma suu tarvis, ja ometi ei saa isu täis!

⁸Sest mis kasu on albiga võrreldes targal, ja mis on kannatajal sellest, et ta oskab elada elavate ees?

⁹Parem on see, mis silmaga on näha, kui rahuldamata himu. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine!

¹⁰Mis sünnib, on juba ammu määratud; ja on teada, et ta on inimene, ja ei suuda vaielda sellega, kes on temast vägevam.

¹¹Sest mida rohkem on sõnu, seda rohkem on tühisust. Mis kasu on inimesel sellest?

¹²Sest kes teab, mis on inimesele hea siin elus, tema tühise elu üürikesil päevil, mida ta veedab varjuna? Sest kes ütleb inimesele, mis pärast teda sünnib päikese all?