Hesekiel 24

¹Ja üheksandal aastal, kümnenda kuu kümnendal päeval tuli mulle Issanda sõna; ta ütles:

²'Inimesepoeg, kirjuta enesele üles päeva nimi, just tänase päeva nimi: Paabeli kuningas ründab Jeruusalemma just täna!

³Ja räägi vastupanijale soole tähendamissõna ning ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Pane pott tulele, pane, ja vala sisse ka vett!

⁴Kogu sellesse lihatükid, kõik head tükid: saps ja abaluu, täida see valitud kontidega!

⁵Võta valitud lammas ja lao selle alla ka puid; keeda vägevasti, hauta selle sees ta kontegi!

⁶Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale, roostetanud potile, mille küljest rooste ära ei lähe! Tühjenda see tükk tüki järel ilma liisku heitmata!

⁷Sest tema valatud veri on tema keskel: ta pani selle palja kalju peale ega valanud maha, et seda põrmuga katta.

⁸Viha õhutamiseks, kättemaksu teostamiseks panin ka mina tema vere palja kalju peale, et seda ei saaks peita.

⁹Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: Häda veresüüga linnale! Minagi suurendan tuleriita.

¹⁰Lisa puid, süüta tuli, keeda liha pehmeks, keeda leent, nii et kondid hakkavad kõrbema!

¹¹Pane siis pott tühjalt süte peale, et see kuumeneks ja vask hakkaks hõõguma, et selle mustus sulaks, rooste kaoks!

¹²Vaeva on nähtud, aga selle küljest ei ole läinud see rohke rooste - see ei kadunud tuleski!

¹³Oma häbiväärse mustuse tõttu - ma tahtsin sind küll puhastada, aga sina ei läinud puhtaks oma mustusest - sina ei saagi enam puhtaks, enne kui ma olen su kallal vaigistanud oma viha.

¹⁴Mina, Issand, olen rääkinud. See sünnib ja seda ma teen. Ma ei jäta seda unarusse ja ma ei kurvasta ega kahetse: su teede ja tegude järgi mõistetakse kohut su üle, ütleb Issand Jumal.'

¹⁵Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

¹⁶'Inimesepoeg, vaata, äkilise surma läbi ma võtan sinult ära su silmarõõmu, aga ära kaeba ega nuta ja sul ärgu tulgu pisaratki!

¹⁷Oiga tasa, ära tee leinakaebust surnute pärast! Mähi enesele peamähis pähe ja pane jalatsid jalga, ära kata kinni oma habet ja ära söö leinaleiba!'

¹⁸Kui ma hommikul rääkisin seda rahvale - õhtul oli surnud mu naine ja ma tegin järgmisel hommikul, nagu mind oli kästud -,

¹⁹siis ütles rahvas mulle: 'Kas sa ei seletaks meile, mis tähendus on sellel meie kohta, et sa nõnda teed?'

²⁰Ja ma vastasin neile: 'Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:

²¹Ütle Iisraeli soole: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina teotan ära oma pühamu, teie võimu uhkuse, teie silmade rõõmu ja teie hinge igatsuse; ja teie pojad ja tütred, kes teile järele jäävad, langevad mõõga läbi.

²²Siis te teete, nagu mina olen teinud: te ei kata kinni oma habet ega söö leinaleiba,

²³teil on peamähis peas ja jalatsid jalas; te ei kaeba ega nuta, vaid hääbute oma süütegudes ja ägate isekeskis.

²⁴Hesekiel on teile endeks: just nagu tema on teinud, peate teiegi tegema. Kui see sünnib, siis te saate tunda, et mina olen Issand Jumal.

²⁵Ja sina, inimesepoeg! Tõesti, sel päeval, kui ma võtan neilt ära nende pelgupaiga, nende suurepärase rõõmu, nende silmarõõmu ja hinge igatsuse, nende pojad ja tütred,

²⁶sel päeval jõuab su juurde põgenik, et seda kuulutada su kõrvade kuuldes.

²⁷Sel päeval, kui põgenik tuleb, avaneb su suu ja sa räägid ega ole enam tumm. Sina oled neile endeks ja nad saavad tunda, et mina olen Issand.'