Jesaja 14

¹Issand halastab Jaakobi peale, valib taas Iisraeli ja asustab nad nende oma maale; võõradki seltsivad nendega ja liituvad Jaakobi sooga.

²Ja rahvad võtavad nad ning toovad nad nende pärispaika; aga Iisraeli sugu teeb nad Issanda pinnal enesele sulaseiks ja teenijaiks: nad võtavad vangi oma vangistajad ja valitsevad oma rõhujate üle.

³Ja sel päeval, kui Issand annab sulle rahu vaevast ja ahistusest ning raskest tööst, mida sa pidid tegema,

⁴hakkad sa laulma seda pilkelaulu Paabeli kuningast ja ütled: Kuidas on siis nüüd kallaletung lakanud, rõhumisele lõpp tulnud?

⁵Issand on katki murdnud õelate kepi, võimutsejate vitsa,

⁶mis lõi rahvaid raevus lõppemata löökidega, mis rahvusi valitses vihas lakkamatu jälitusega.

⁷Kogu maa tõmbab hinge, puhkab, nad rõkatavad rõõmust.

⁸Sinust tunnevad rõõmu ka küpressid ja Liibanoni seedrid: 'Sest ajast, kui sa lamad maas, ei tule keegi meid raiuma!'

⁹Surmavald all on liikvel sinu pärast, et võtta vastu su tulekut: ta äratab sinu pärast surnute vaimud, kõik maa juhid, laseb nende aujärgedelt tõusta kõik rahvaste kuningad.

¹⁰Need kõik kostavad ja ütlevad sulle: 'Sinagi oled jäänud jõuetuks nagu meie, oled saanud meie sarnaseks!'

¹¹Alla surmavalda on tõugatud su kõrkus, su naablite helinad; su Alla on laotatud ussikesi ja sind katavad vaglad.

¹²Kuidas sa ometi oled alla langenud taevast, helkjas hommikutäht, koidiku poeg, tükkidena paisatud maha, rahvaste alistaja?

¹³Sina ütlesid oma südames: 'Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje ja istun kogunemismäele kaugel põhjamaal.

¹⁴Ma lähen üles pilvede kõrgustikele, ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.'

¹⁵Aga sind tõugati alla surmavalda, kõige sügavamasse hauda.

¹⁶Kes sind nägid, silmitsevad sind, vaatavad sind üksisilmi: 'Kas see on mees, kes pani maa värisema, kuningriigid vabisema,

¹⁷kes tegi ilmamaa kõrbe sarnaseks ja kiskus maha selle linnad, kes ei lasknud oma vange koju?'

¹⁸Kõik rahvaste kuningad magavad auga, igaüks oma hauakambris,

¹⁹sina aga oled nagu põlatud oks, eemale heidetud oma hauast, kaetud tapetutega, mõõgaga läbipistetutega, kes paisatakse alla kivimurdu purukstallatud laibana.

²⁰Sina ei ühine nendega hauas, sest sa oled hävitanud oma maa, tapnud oma rahva. Iialgi enam ei nimetata kurjategijate sugu.

²¹Valmistage tema laste jaoks tapapink nende vanemate süü pärast, et nad ei tõuseks ega vallutaks maad ega täidaks ilmamaad linnadega.

²²Mina tõusen nende vastu, ütleb vägede Issand, ja ma kaotan Paabeli nime ja jäägi, järglased ja järelkasvu, ütleb Issand.

²³Ma teen ta siilide omandiks ja roolaugasteks, ja ma pühin ta ära hävitusluuaga, ütleb vägede Issand.

²⁴Vägede Issand on vandunud, öeldes: Tõesti, nagu ma olen mõelnud, nõnda sünnib, ja see, mida ma olen kavatsenud, läheb korda:

²⁵ma murran Assuri oma maal ja tallan teda oma mägedel; siis on nad tema ikkest lahti ja tema koorem võetakse nende õlgadelt.

²⁶See on nõu, peetud kogu maa kohta, ja see on käsi, sirutatud kõigi rahvaste kohale.

²⁷Sest vägede Issand on võtnud nõuks, kes teeb selle tühjaks? Tema käsi on välja sirutatud, kes p��örab selle tagasi?

²⁸Kuningas Aahase surma-aastal sündis see ennustus:

²⁹Ära rõõmusta, sina Vilistimaa, et murtud on vits, mis sind lõi! Sest mao juure seest tuleb välja rästik ja tema vili on lendav madu.

³⁰Siis karjatatakse viletsate esmikuid ja vaesed magavad muretult; aga sinu juure ma suretan näljaga ja su jääk tapetakse.

³¹Ulu, värav, kisenda, linn! Vabise, kogu Vilistimaa, sest põhja poolt tuleb suits ja keegi tema väehulkades ei jää teistest maha.

³²Ja mida vastata paganate saadikuile? Seda, et Issand on rajanud Siioni ja seal leiavad varju tema rahva vaevatud.