Jeremija 9

¹Kes annaks mulle kõrbes teekäijate öömaja? Siis ma jätaksin oma rahva ja läheksin ära nende juurest, sest nad kõik on abielurikkujate ja äraandjate jõuk.

²Nad pingutavad oma keelt nagu valede ambu, ei, mitte tõe pärast pole nad võimsad. Nad lähevad kurjusest kurjusse, aga mind nad ei tunne, ütleb Issand.

³Igaüks hoidugu oma ligimese eest ja ärgu lootku ühelegi oma vendadest! Sest iga vend kavaldab üle venda ja iga ligimene kannab teise peale keelt.

⁴Igaüks petab oma ligimest ja tõtt ei räägita; nad on harjutanud oma keele valetama, patustama, nad on võimetud pöörduma.

⁵Surve surve peale, pettus pettuse peale, nad tõrguvad mind tundmast, ütleb Issand.

⁶Seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma sulatan ja proovin neid, sest mida muud saaksin ma teha oma rahva, mu tütre heaks?

⁷Tappev nool on nende keel, mis räägib valet: suuga räägitakse oma ligimesele rahust, südames aga varitsetakse teda.

⁸Kas ma selle kõige pärast ei peaks neid karistama? ütleb Issand. Või ei peaks mu hing kätte tasuma rahvale nagu too?

⁹Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu; sest need on nõnda hävinud, et ükski seal ei käi ja karja häält pole kuulda. Niihästi taeva linnud kui loomad on põgenenud ja ära läinud.

¹⁰Ma teen Jeruusalemma kivivaremeks, ðaakalite asupaigaks; ja Juuda linnad ma teen lagedaks, et ükski ei saa seal elada.

¹¹Kes on tark mees ja mõistab seda ning kuulutab, mida Issanda suu on temale rääkinud: miks maa hukkub ja hävib kõrbe sarnaseks, kus ükski ei käi?

¹²Ja Issand ütles: Sellepärast et nad hülgasid mu Seaduse, mille ma neile andsin, ega kuulanud mu häält ega käinud selle järgi,

¹³vaid käisid oma südame paadumuses ja järgnesid baalidele, nagu nende vanemad olid neid õpetanud,

¹⁴seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal nõnda: Vaata, ma söödan neid, seda rahvast, koirohuga ja joodan neid mürgiveega.

¹⁵Ja ma pillutan nad rahvaste sekka, keda nemad ega nende vanemad ei ole tundnud, ja ma läkitan neile järele mõõga, kuni ma olen nad hävitanud.

¹⁶Nõnda ütleb vägede Issand: Saage aru ja kutsuge nutunaisi, et nad tuleksid; läkitage sõna tarkadele naistele, et nad tuleksid,

¹⁷ruttaksid ja alustaksid meie kohta kaebelugu, et meie silmist voolaks pisaraid ja meie laugudelt tilguks vett.

¹⁸Sest Siionist kostab kaebehääl: 'Kuidas küll oleme hävitatud! Me oleme jäänud suurde häbisse, et pidime lahkuma maalt, et meie kodud lõhuti.'

¹⁹Kuulge siis, naised, Issanda sõna, ja teie kõrv võtku vastu kõne tema suust; õpetage oma tütreile kaebelugu ja üksteisele nutulaulu!

²⁰Sest surm on tulnud sisse meie akendest, on tulnud meie paleedesse, ta niidab tänavailt lapsi, turgudelt noorukeid.

²¹Räägi: Nõnda ütleb Issand: Inimeste laibad langevad väljale nagu sõnnik, nagu loog niitja järel, mida keegi ei korista.

²²Nõnda ütleb Issand: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest,

²³vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.

²⁴Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma nuhtlen kõiki ümberlõigatuid, kellel siiski on eesnahk:

²⁵Egiptust, Juudat, Edomit, ammonlasi, Moabit ja kõiki neid pöetudoimulisi, kes elavad kõrbes; sest kõik paganad on ümber lõikamata ja kogu Iisraeli sugu on ümberlõikamata südamega.