Töö 20

¹Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:

²'Selle peale mu rahutud mõtted tulevad tagasi ja sellepärast tormitseb mu sees.

³Ma pean kuulma häbistavat noomimist ja saan vastuseks tühja tuult.

⁴Kas sa ei tea juba muistsest ajast, sellest ajast, kui inimene maa peale pandi,

⁵et õelate hõiskamine on üürike ja jumalatu rõõm ainult hetkeline?

⁶Kuigi ta kõrgus tõuseks taevani ja ta pea puudutaks pilvi,

⁷ta kaob, nagu ta roegi, igaveseks; need, kes teda nägid, küsivad: 'Kus ta on?'

⁸Ta lendab ära otsekui unenägu ja teda ei leita enam, ta haihtub nagu öine nägemus.

⁹Silm, mis teda nägi, ei näe teda enam, ja ta ase ei pane enam teda tähele.

¹⁰Tema lapsed peavad vaeseid hüvitama ja tema enese käed ta varanduse tagasi andma.

¹¹Ta kondid on küll täis noorusjõudu, aga ta heidab koos sellega põrmu magama.

¹²Kuigi kurjus on ta suus nõnda magus, et ta peidab selle oma keele alla,

¹³kuigi ta säästab seda ega loobu sellest, vaid hoiab seda keset suulage,

¹⁴muutub ometi tema roog ta kõhus madude mürgiks ta sisikonnas.

¹⁵Ta peab oksendama neelatud varandust - Jumal ajab selle ta kõhust välja.

¹⁶Ta imes madude mürki, ussi keel tapab ta.

¹⁷Ei saa ta näha ojasid, mee ja piima voolude jõgesid.

¹⁸Ta peab oma töövilja ära andma ega tohi ise seda neelata, ja oma kaubakasust ei tunne ta rõõmu.

¹⁹Sest ta murdis, jättis maha vaesed, röövis endale koja, mida ta polnud ehitanud.

²⁰Sest ta ei tundnud küllastust kõhus - aga oma kalliste asjadega ei päästa ta ennast.

²¹Ükski ei pääsenud tema neelamisest, seepärast ta õnn ei kesta.

²²Tema ülikülluseski tuleb temale kitsas kätte, teda tabab õnnetuse kogu jõud.

²³Et tema kõhtu täita, läkitab Jumal temasse oma tulise viha ja laseb seda sadada tema peale ta toiduga.

²⁴Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi,

²⁵viskoda tuleb välja seljast ja mõõgatera sapist, ja temale tulevad hirmuvärinad peale.

²⁶Suur pimedus on temale varaks pandud, teda neelab õhutamata tuli; mis tema telki on alles jäänud, hävitatakse.

²⁷Taevad ilmutavad tema süüd ja maa tõuseb tema vastu.

²⁸Tema koja uhub vihmavaling, ta vihapäeva uputusvesi.

²⁹See on õela inimese osa Jumalalt, pärisosa, mis Jumal temale määrab.'