Töö 29

¹Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:

²'Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,

³kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,

⁴et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,

⁵kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,

⁶kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?

⁷Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,

⁸siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,

⁹pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,

¹⁰vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.

¹¹Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,

¹²sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.

¹³Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.

¹⁴Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.

¹⁵Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.

¹⁶Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.

¹⁷Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.

¹⁸Seepärast ma mõtlesin: 'Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.

¹⁹Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.

²⁰Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis.'

²¹Nad kuulasid mind ja ootasid, ning vaikisid, kui ma nõu andsin.

²²Pärast mu kõnet nad ei rääkinud enam, sest mu sõnad otse voolasid nende peale.

²³Nad ootasid mind nagu vihma ja ajasid suud ammuli otsekui hilisvihma pärast.

²⁴Ma naeratasin neile, kui neil puudus usk, ja nad ei tumestanud mu lahket nägu.

²⁵Mina valisin neile tee ja istusin ise esikohal, elasin nagu kuningas väehulga keskel, otsekui leinajate trööstija.