Töö 41

¹Vaata, niisugune lootuski on petlik: kas teda nähes juba ei olda pikali?

²Ükski ei ole nõnda julge, et teda ärritada. Ja kes suudaks siis püsida minu ees?

³Kes on esmalt andnud mulle, et peaksin tasuma? Kõik, mis on taeva all, on minu oma.

⁴Ma ei taha vaikida tema liikmeist, ta vägitegude asjast ning ta oleku ilust.

⁵Kes paljastaks tema ta pealmisest kattest? Kes tungiks tema kahekordse soomuse vahele?

⁶Kes avaks tema silmnäo väravad? Ta hambad ajavad hirmu peale.

⁷Ta selg on kilpide rida, tihedalt pitseriga suletud:

⁸üks on teisele nõnda ligi, et tuul ei pääse läbi nende vahelt.

⁹Need on liibunud üksteise külge, seisavad koos ja neid ei saa lahutada.

¹⁰Tema aevastustest välgub valgust ja ta silmad on nagu koidupuna kiired.

¹¹Tema suust käivad otsekui põlevad tõrvikud, kargavad välja tulesädemed.

¹²Tema sõõrmeist tuleb välja suits nagu potist, mille all põlevad kõrkjad.

¹³Tema hingeõhk süütab söed ja tema suust tuleb välja leek.

¹⁴Tema turjal asub tugevus ja tema ees kargab kartus.

¹⁵Tema lihav vats on otsekui valatud ta külge, liikumatult paigal.

¹⁶Tema süda on kõva nagu kivi, otse alumise veskikivi kõvadune.

¹⁷Kui ta tõuseb, siis kohkuvad vägevadki, tema murdmise tõttu on nad nagu arust ära.

¹⁸Kui teda tabab mõõk, siis see ei pea vastu, samuti mitte piik, viskoda ega nool.

¹⁹Ta peab rauda õleks ja vaske pehkinud puuks.

²⁰Nool ei aja teda põgenema, lingukivid muutuvad tema vastu kõrteks.

²¹Vemblad on temale nagu kõrred ja ta naerab oda vihinat.

²²Tal on kõhu all otsekui teravad kivikillud, ta hüpleb nagu pahmavanker mööda muda.

²³Ta paneb sügavuse keema nagu paja, teeb mere salvipoti sarnaseks.

²⁴Enese järel ta jätab läikiva raja, sügavus näib olevat otsekui raugajuuksed.

²⁵Ei ole maa peal tema sarnast, ta on kartmatuks loodud.

²⁶Kõik, mis kõrge on, kardab teda, tema on kõigi uhkete loomade kuningas.'