Töö 7

¹Eks ole inimesel maa peal võitlemist ja tema päevad nagu palgalise päevad?

²Otsekui sulane, kes igatseb varju, ja nagu palgaline, kes ootab oma tasu,

³nõnda sain ma enesele pärisosaks piinakuud ja mulle määrati vaevaööd.

⁴Kui ma magama heidan, siis ma mõtlen: 'Millal võin tõusta?' ja kui olen üles tõusnud, siis: 'Millal tuleb õhtu?' Ma olen koiduni täis rahutust.

⁵Mu ihu on kaetud ussikeste ja mullakamaraga, mu nahk on kärnas ja kurtunud.

⁶Mu päevad on kärmemad kui süstik ja lõpevad lootuseta.

⁷Pea meeles, et mu elu on otsekui tuuleiil, ei saa mu silm enam õnne näha.

⁸Enam ei näe mind silm, mis mind praegu vaatab, su silmad otsivad mind, aga mind ei ole enam.

⁹Pilv kaob ja läheb ära: nõnda ei tõuse ka see, kes läheb alla surmavalda.

¹⁰Ta ei tule enam tagasi oma kotta ja tema ase ei tunne teda enam.

¹¹Seepärast ei taha minagi keelata oma suud: ma räägin oma vaimu ahastuses, kaeblen oma hinge kibeduses.

¹²Kas ma olen meri või meremadu, et sa paned mu üle valve?

¹³Kui ma mõtlen: 'Mu voodi peab mind trööstima, mu magamisase mu kaebust kandma',

¹⁴siis sa kohutad mind unenägudes ja teed mulle hirmu nägemustega,

¹⁵nõnda et mu hing peab paremaks lämbumist, pigem surm kui need mu kondid!

¹⁶Küllalt! Ma ei taha elada igavesti! Jäta mind! Mu päevad ongi ju ainult õhk.

¹⁷Mis on inimene, et sa pead teda suureks ja et sa paned teda tähele,

¹⁸vaatad ta järele igal hommikul ja katsud teda läbi igal hetkel?

¹⁹Kas sa ei pööragi oma pilku ära mu pealt ega jäta mind süljeneelamise ajakski?

²⁰Kui ma ka olen pattu teinud, mida ma siis sellega teen sinule, sa inimese valvur? Miks panid minu enesele märklauaks ja miks olen saanud sulle koormaks?

²¹Miks sa ei anna andeks mu üleastumist ega võta ära mu süüd? Sest nüüd ma lähen mulda magama ja kui sa mind otsid, siis ei ole mind enam.'