Miika 2

¹Häda neile, kes kavatsevad nurjatust ja hauvad oma voodites kurje mõtteid, et neid hommiku koites täide saata, sest nende käes on võim.

²Nad ihaldavad põlde ja haaravad need endile, kodasid, ja võtavad need ära; nad rõhuvad meest ja ta koda, igaühte ja ta pärisosa.

³Sellepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, selle suguvõsa vastu kavatsen ma õnnetust, millest te ei saa oma kaela välja kiskuda ega käia upsakalt püstipäi, sest aeg tuleb kuri.

⁴Sel päeval tehakse teist pilkealused ja lauldakse teie kohta kahetsuslaulu: 'Nüüd on see juhtunud,' öeldakse, 'nüüd me oleme hävitatud sootuks; ta on vahetanud ära mu rahvale kuuluva osa. Oh, ta eemaldab mu sealt, ta jagab meie põllud vangistajaile!'

⁵Seepärast ei ole sul kedagi, kes heidaks mõõdunööri liisuosaks Issanda koguduses.

⁶'Ärge kuulutage!' kuulutavad nad. 'Nõnda ei kuulutata! Teotus ei ulatu meieni!'

⁷Kas nõnda räägitakse, Jaakobi sugu? Ons Issanda Vaim kannatamatu? Ons tema teod seesugused? Eks tee mu sõnad head sellele, kes sirgelt käib?

⁸Aga juba eile oli mu rahvas tõusnud vaenlaseks; rõivaste pealt te tõmbate mantli nendelt, kes julgesti mööda lähevad, kes sõjast tagasi pöörduvad.

⁹Te ajate ära mu rahva naised nende armsatest kodadest, te võtate nende lastelt minu ehted igaveseks.

¹⁰Tõuske ja minge ära, see siin pole jäämise paik; oma rüvetatuse tõttu peab see valusalt hävima!

¹¹Kui tuleks mees, kes ajab tuult taga ja kõneleb valet: 'Mina kuulutan sulle veinist ja vägijoogist', siis oleks ta küll sellele rahvale prohvetiks.

¹²Ma tahan sind, Jaakob, koguda ühtekokku, ma tahan korjata Iisraeli jäägi; ma panen nad ühte nagu lambad tarasse, otsekui karja oma karjamaale - inimesi on rohkesti.

¹³Ja nende ees käib teeavaja: nad avavad tee, läbivad värava ja lähevad sealtkaudu välja. Nende ees käib nende kuningas ja nende eesotsas on Issand.