Nahum 2

¹Vaata, juba on mägede peal sõnumitooja jalad, tema kuulutab rahu. Pühitse, Juuda, oma pühi! Tasu oma tõotused! Sest iialgi enam ei tule su kallale nurjatu - ta hävitatakse sootuks.

²Pillutaja tuleb su vastu. Ole valvel! Pea silmas teed! Kinnita vööd! Võta jõud hästi kokku!

³Sest Issand taastab Jaakobi suuruse nagu Iisraeli suuruse, kuigi rüüstajad on rüüstanud neid ja on hävitanud nende võsud.

⁴Tema kangelaste kilbid on punased, sõjamehed ise purpurpunaseis riideis; ta määratud päeval on sõjavankrid otsekui tõrvikute tuli ja ratsud on rahutud.

⁵Vankrid kihutavad tänavail, tormavad turgudel sinna ja tänna; need paistavad tõrvikuina, sähvivad otsekui välgud.

⁶Tema vägevad kutsutakse kokku: nad komistavad teel, nad tõttavad müürile, aga juba on püstitatud kaitsekatus.

⁷Jõeväravad avatakse ja palee hakkab vankuma.

⁸Kuninganna tõstetakse püsti, võetakse paljaks, viiakse ära. Tema teenijad halavad, häälitsevad nagu tuvid, taovad enestele vastu rinda.

⁹Niineve on nagu veetiik, mille veed voolavad ära. 'Pidage! Seiske!' Aga keegi ei pöördu tagasi.

¹⁰Riisuge hõbedat, riisuge kulda! Varandust on otsatult! Võtke enestele kandam kõigist kalleist asjust!

¹¹Tühjus, lagedus ja häving! Julgus kaob, põlved võbisevad, kõigis niudeis on värin ja kõik palged õhetavad.

¹²Kus on nüüd lõvide pesapaik ja noorte lõvide söödamaa, kuhu lõvi sai pugeda ja kus viibis lõvikutsikas, ilma et keegi neid oleks peletanud?

¹³Kus on lõvi, kes murdis oma kutsikate tarviduseks ja kägistas emalõvide jaoks, kes täitis oma urkad saagiga ja pesapaigad sellega, mis ta murdis?

¹⁴Vaata, ma tulen sulle kallale, ütleb vägede Issand, ja ma põletan su sõjavankrid suitsuks, mõõk hävitab su noored lõvid. Ma lõpetan maa pealt su röövteo ja enam ei kosta su käskjalgade hääl.