Psalmid 116

¹Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,

²sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.

³Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.

⁴Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: 'Oh Issand, päästa mu hing!'

⁵Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja.

⁶Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind.

⁷Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!

⁸Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.

⁹Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.

¹⁰Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas.

¹¹Ma ütlesin oma kohmetuses: 'Kõik inimesed on valelikud!'

¹²Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?

¹³Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime.

¹⁴Ma tasun oma tõotused Issandale kogu ta rahva nähes.

¹⁵Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.

¹⁶Oh Issand, ma olen ju su sulane, ma olen su sulane, su teenija poeg; sa oled mu köidikud lahti päästnud!

¹⁷Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.

¹⁸Oma tõotused ma tasun Issandale kogu ta rahva nähes

¹⁹Issanda koja õuedes, sinu keskel, Jeruusalemm. Halleluuja!