Psalmid 132

¹Palveteekonna laul. Issand, meenuta kõiki vaevu, mis on Taavetil,

²kes vandus Issandale, tõotas Jaakobi Vägevale:

³'Ei ma lähe oma maja ulualla ega heida oma magamisasemele,

⁴ei ma anna und oma silmadele ega suikumist oma laugudele,

⁵kuni ma leian paiga Issandale, eluaseme Jaakobi Vägevale!'

⁶Vaata, me kuulsime sellest Efratas, me leidsime selle Jaari väljadelt.

⁷Mingem nüüd ta eluasemeisse, kummardugem tema jalgade järi ette!

⁸Tõuse, Issand, minema oma hingamispaika, sina ja su võimsuselaegas!

⁹Sinu preestrid ehtigu endid õigusega ja su vagad hõisaku!

¹⁰Oma sulase Taaveti pärast ära lükka tagasi oma võitud mehe palet!

¹¹Issand on vandunud Taavetile, tõesti, ta ei tagane sellest: 'Sinu ihu soost panen ma ühe su aujärjele!

¹²Kui su pojad peavad minu lepingut ja mu tunnistusi, mis ma neile õpetan, siis ka nende pojad peavad istuma igavesti sinu aujärjel!'

¹³Sest Issand on valinud Siioni ja himustanud teda enesele eluasemeks.

¹⁴'See on mu hingamispaik igavesti; siia ma jään, sest ma olen himustanud seda.

¹⁵Ma tahan rohkesti õnnistada tema toidust, tema vaesed täita leivaga.

¹⁶Ja tema preestrid ma riietan päästega, ja tema vagad hakkavad valjusti hõiskama.

¹⁷Seal ma lasen tärgata sarve Taavetile, ma valmistan lambi oma võitud mehele.

¹⁸Tema vaenlased ma riietan häbiga, aga tema peas peab ta peaehe särama!'