Psalmid 144

¹Taaveti laul. Tänatud olgu Issand, mu kalju, kes õpetab mu käsi lahinguks ja mu sõrmi sõjaks,

²tema, kes on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu päästja, minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin; ta alistab minule mu rahva.

³Oh Issand! Mis on inimene, et sa tahad teda tunda? Mis on inimlaps, et sa paned teda tähele?

⁴Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari.

⁵Issand, kalluta oma taevaid ja tule alla, puuduta mägesid, et need suitseksid!

⁶Löö välku ja pilluta nad laiali, läkita oma nooled ja peleta neid!

⁷Siruta oma käed ülalt, päästa ja tõmba mind välja suurest veest, võõramaa laste käest,

⁸kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi!

⁹Jumal, ma laulan sulle uue laulu! Ma mängin kümnekeelsel naablil sinule,

¹⁰kes annad abi kuningaile, kes päästsid oma sulase Taaveti kurja mõõga eest.

¹¹Päästa mind ja vabasta mind võõramaa laste käest, kelle suu räägib tühja ja kelle parem käsi on valetaja käsi,

¹²et meie pojad oleksid noorpõlves nagu hästi kasvatatud taimed, ja meie tütred nagu templi ehituses ilusasti voolitud nurgasambad,

¹³et meie aidad oleksid täis ning annaksid iga liiki vilja, et meie lambakari kasvaks tuhandekordseks ja kümne tuhande kordseks meie nurmedel,

¹⁴et meie veised oleksid tiined, et ei juhtuks kahju ega kaotust, et ei oleks hädakisa meie tänavatel!

¹⁵Õnnis on rahvas, kelle käsi nõnda käib. Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand.