1 Korintlastele 13

¹Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.

²Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi.

³Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.

⁴Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,

⁵ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,

⁶tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.

⁷Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.

⁸Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära.

⁹Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame,

¹⁰aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.

¹¹Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.

¹²Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

¹³Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.