Töö 26

¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

²'Kuidas sa küll oled aidanud rammetut, toetanud jõuetut käsivart!

³Kuidas sa küll oled rumalale nõu andnud ja suurt tarkust õpetanud!

⁴Kelle abiga sa oled pidanud kõnesid ja kelle vaim on sinust välja tulnud?

⁵Surnute vaimud all värisevad, hirmu täis on veed ja nende elanikud.

⁶Paljas on surmavald Jumala ees ja kadupaigal pole katet.

⁷Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale.

⁸Ta seob veed oma pilvedesse ja pilv ei rebenegi nende raskuse all.

⁹Ta peidab oma aujärje, laotab selle üle oma pilve.

¹⁰Ta joonistab vetepinnale sõõri kuni valguse ja pimeduse piirini.

¹¹Taeva sambad kõiguvad ja kohkuvad tema sõitlusest.

¹²Oma rammuga liigutab ta merd ja oma taibukuses peksab ta Rahabit.

¹³Tema hingusest selgib taevas, tema käsi torkab läbi põgeneva mao.

¹⁴Vaata, need on ainult tema tee ääred. Ja see on siiski ainult sosin, mida me temast kuuleme. Aga tema vägevuse äikest - kes seda suudaks mõista?'