Töö 27

¹Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:

²'Nii tõesti kui elab Jumal, kes võttis ära mu õiguse, ja Kõigevägevam, kes kibestas mu hinge;

³niikaua kui minus on veel hingeõhku ja mu ninas Jumala hõngu,

⁴ei räägi mu huuled valet ega kõnele mu keel pettust.

⁵Jäägu see minust kaugele, et annaksin teile õiguse! Kuni ma pole hinge heitnud, ei loobu ma oma vagadusest.

⁶Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda, mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.

⁷Käigu mu vaenlasel käsi nagu õelal ja mu vastasel otsekui kurjategijal!

⁸Sest mis lootus on jumalatul, kui Jumal ta ära lõikab, kui ta tema hinge nõuab?

⁹Kas Jumal peaks kuulma ta kisendamist, kui talle kitsas kätte tuleb?

¹⁰Kas ta tunneb rõõmu Kõigevägevamast? Kas ta hüüab Jumalat appi igal ajal?

¹¹Ma tahan teile õpetada Jumala kätt; mida Kõigevägevam mõtleb, seda ma ei salga.

¹²Vaata, te kõik olete ise seda näinud, mispärast te siis lobisete tühja?

¹³See on õela inimese osa Jumala juures, ja pärisosa, mille vägivalla teostajad saavad Kõigevägevamalt:

¹⁴kui tal on palju lapsi, siis on need mõõga jaoks, ja tema järglastel ei ole küllalt leiba.

¹⁵Kes temale järele jäävad, need matab katk, ja ta lesknaised ei saa neid taga nutta.

¹⁶Kui ta hõbedat kokku kuhjab nagu põrmu ja riideid varub nagu savi,

¹⁷siis varugu; aga õige paneb need selga ja süütu pärib hõbeda.

¹⁸Ta ehitab oma koja riidekoi eeskujul, hüti sarnaselt, mille vahimees teeb.

¹⁹Rikas on ta magama heites, kuid mitte kauem; kui ta silmad avab, siis ei ole tal enam midagi.

²⁰Suur hirm saab ta kätte nagu voolas vesi ja öösel viib tuulekeeris ta kaasa.

²¹Idatuul tõstab ta üles ja ta läheb - see pühib ta ära tema asupaigast.

²²Tema peale visatakse ilma armuta kive ja ta peab põgenema nende käe eest.

²³Tema pärast plaksutatakse käsi, ja paigast, kus ta asus, vilistatakse temale järele.